Sidejaoskond asus samanimelises alevikus, Kuressaarest 33 km eemal. Alevik kujunes ümber kiriku, mida on kirjalikes allikates esimest korda mainitud juba 1254. a. Aastatel 1897–1899 ehitati kirikule 62 meetrit kõrge läänetorn, kuhu paigutati hiljem vilkuv gaasituli, et laevadele öösel teed näidata. Veel 2009. aastani oli torn kasutusel päevamärgina ehk aitas laevadel orienteeruda, kuid tuld tornis ei süüdatud.

Kihelkonna lähedal Rootsiküla lahes leidub muda, mis ei jää koostise ega tervendavate omaduste poolest kuulsale Kuressaare mudale alla. Tegelikult oligi Kihelkonnal Saaremaa esimene mudaravila kuue vannitoaga, kuid piisava kapitali ja mugava ligipääsu puudumise tõttu ravila peagi suleti.

Boris Müürsoo kirjelduse järgi omasid põlised Kihelkonna aleviku elanikud “peaaegu kõik saksa orientatsiooni ja pidasid ennast kas rootslaste päritoluga või mõne Kihelkonna piirkonnas laevaõnnetust läbielanud välismaa laeva meremeeste järeltulijateks. Seda tõendavad ka vanade elanikkude perekonnanimed: Jürgens, Hiedel, Hausen, Haus, Toll, Krause, Hohensee, Toom j.n.e. Aleviku elanikud pidasid ennast paremateks kui muud ümbruskonna elanikud, kelledele vaatasid nii öelda, üle õla. Suuremal osal elanikkudest oli kodune keel saksa. Pärast teist maailmasõda on aga aleviku elanikkond põhjalikult muutunud. Kõik vanad aleviku perekonnad on kadunud, on kas väljasurnud või väljarännanud. Praegus ei erine aleviku elanikud millegiga Saaremaa teistest alevikkude elanikest.”

Kihelkonna posti-telegraafijaoskonna alguseks võib lugeda 1890. aastat, mil kujuneva aleviku keskel valmis Vilsandi päästejaama ülema Karl-August Toomi järjekorras teine maja, mille ta 25 rubla eest aastas posti-telegraafijaoskonnale välja üüris. Samal ajal likvideeriti Vilsandi telegraafijaam, mille asemel avati tuletorni juures telefoni abipunkt, mis allus Kihelkonna jaoskonnale. Vilsandi telegraafijaama kohta võid lugeda Paul Koževnikovi (1867–1936) mälestusi postiloost nr 7. Kihelkonna posti-telegraafijaoskond vahetas posti Kuressaare kontoriga, algul kaks korda nädalas, Esimesest maailmasõjast alates kolm korda ning alates 1929. a. suvest, mil alustas Kuressaare-Kihelkonna bussiliin, kuus korda nädalas.

Vilsandi telegraafijaama sulgemisega likvideeriti seal ka päästeseltsi laevade valvekoht ning laevad koliti ümber Tallinna. Vanasti olid laevaõnnetused Saaremaa ümbruses sagedased, seda iseäranis Atla, Gotlandi ja Karila rannikute kohal. Rannaäärsetele elanikele, kes esimestena teatasid telegraafi teel Tallinna päästeseltsile laevaõnnetusest, maksi preemiat, mille suurus olenes laeva päästmise eest saadud tasust. Enamasti teatati laevaõnnetusest ka Vilsandi tuletornist väikese suurtükipauguga. See pauk pani liikuma kõik rannaäärsed elanikud: osa neist ruttas Kihelkonnale päästeseltsile õnnetusest teadet saatma, teised paatidega avariikohta. Sealt püüti ära tuua kõik, mis aga andis. Seda ei peetud varguseks ega röövimiseks, vaid vana kombe kohaselt mereanniks. Seadus aga mingit mereandi ei tunnistanud ja karistas merehädas olevate laevade rüüstajaid karmilt. Ei olnud vist ühtegi kõrgema kohtu istungit, mis toimusid kaks korda aastas Kuressaares, millel poleks arutatud Kihelkonna kihelkonna meeste (keda nimetati vandiraiujateks) poolt laevade rüüstamist. Telegraaf töötas Kihelkonna postijaoskonnas kell 9–14 ja 17–19. Päästeselts oli aga huvitatud õnnetuste kohta teate saamisest igal ajal, seetõttu sõlmiti jaoskonna ülemaga erakokkulepe, mille kohaselt nõustus ta tasu eest võimaldama avariitelegrammide üleandmist ja vastuvõtmist Vilsandi telefoni abipunktilt igal kellaajal. Selleks seati ülema magamistuppa telefoni- ja telegraafiaparaatidega ühendatud äratuskellad.

1908. a. läks vanaduspensionile jaoskonnaülem Wilhelm Julius von Wegner (1851–1930) ning uueks ülemaks määrati tema vend Johan David Wegner (1847–1924). Sideasjandus oli sel perekonnal veres, sest Johani tütar Alexandra Julie Marie von Wegner (1875–1951) oli Kuressaare postkontori kauaaegne telefonist. Alexandra oli onu Wilhelmiga abielus. Johan David oli seiklejaloomuga. Juba noorena oli ta saanud Haapsalu postkontori ülemaks, kuid seal juhtus äpardus. Tulles kord lõbusas tujus ebaõnnestunud jahilt, kohanud ta videvikus Haapsalu lähistel hanekarja ja põmmutanud selle 100% maha. Need osutusid koduhanedeks ja kuulusid Haapsalu kõrgele ninale – kreisiülemale. See ei nõustunud mingi vabanduse ja kahjutasuga, vaid puhus vahejuhtumi suuremaks kui see väärt oli, lõppedes Johan Davidi vallandamisega. Tutvuse läbi sai ta kapteniks ühele jõelaevale. Koha saamiseks oli ta esitanud Kuressaare linnavalitsuse tõendi meresõidu kohta purjekaga Saaremaa ja Laiamadala (väike saar 1 km Kuressaarest) vahel. Kapteni ametit pidas ta üle 20 aasta. Ametist oli ta sunnitud lahkuma, kui tuli välja ametliku meresõidutunnistuse puudumine. Seejärel kolis ta tagasi kodulinna Kuressaarde, kus tegutses eraadvokaadina. 1906. a. astus ta Kuressaare posti-telegraafikontorisse õpilaseks (59-aastaselt). Pärast nõutavate eksamite sooritamist määrati ta Pärnu 6. järgu posti-telegraafiametnikuks ning 1908. a. Kihelkonna sidejaoskonna ülemaks, kuni ta seal kõrges vanuses suri.

Kihelkonna sidejaoskond asus algul 1890. a. ehitatud Karl-August Toomi majas, mida kauaaegse jaoskonnaülem Gustav Jürgensi järgi tuntakse hoopis Jürgensi majana (Lümanda mnt 3). 1903. a. koliti üle tee jaoskonnaülem Wilhelm von Wegneri majja (Mustjala mnt 1). Hiljem on postkontor tegutsenud kauplusehoones (Lümanda mnt 2). 2014–2016 asuti kaupluses endas juba postipunktina, 2016–2018 raamatukogus ning 2018. aastal osavalla teenuskeskuses (Lümanda mnt 1). Sarnaselt Muhule (vt postilugu 15) ei ole käesoleval ajal Kihelkonnal enam postkontorit ega postipunkti.

Boris Müürsoo ainetel (https://www.muis.ee/et/museaalview/1893411) kirja pannud digiteerija-koguhoidja Aivo Põlluäär.