Pühapäeval 21. augustil 1932 peeti maha Kihelkonna esimene laulupäev. Ürituse üldjuhiks kutsuti mandrilt tuntud muusikamees Walter Peerna. Omal ajal tema korraldas ning juhatas laulu- ja muusikapäevi Karksis, Tormas, Urvastes, Maarja-Magdaleenas, Puhjas. Hommikul vara kogunesid lauljad Rootsiküla koolimajja, kus oli viimane lauluproov. Kui proov lõppes, hakkas kõvasti sadama ja müristama. Aega viideti koolimajas, kus nobedad Kihelkonna jaoskonna naiskodukaitsjad hoolitsesid kehakinnituse eest. Kell üksteist koguneti Kihelkonna kirikusse, mis sai lõpuks puupüsti rahvast täis. Oli see ju kahekordne pidupäev – lisaks esimesele laulupäevale veel Kihelkonna köstri Ado Knapsi 40-aastane tegevusjuubel. Pärast jumalateenistust, mille viisid läbi Arnold Janno ja Ernst Adolf Greinert, koguneti laadaplatsile. Sealt mindi rongkäigus piduplatsile. Kehva ilma tõttu rahvast oli algul vähe, sest iga hetk ähvardas uuesti sadama hakata. Peo edenedes läks ilm paremaks. Laulupäeva avas Peeter Kruut. Seejärel kõlas hümn ja lipp tõmmati vardasse. Tervituseks sai veel sõna Saare Maavalitsuse abiesimees Bruno Steinberg ja pidu võis alata. „Laulud võeti publiku poolt elavate kiiduavaldustega vastu. Mitmeid laule tuli korrata,“ kirjutati ajalehes. Kontserdi teises osas olid pasunakoori etteasted. Just siis jõudis peoplatsile lätlaste ekskursioon. Saanud aru, kuhu nad olid sattunud, lõid lätlased esimesel võimalusel oma laulu lahti, mis „võeti vastu elavate kiiduavaldustega“. Selle peale laulsid meie omad vastu tuntud läti laulu „Puhu tuul“, mille peale kiiduavaldused lätlaste leeris ei tahtnud vaibuda. Peo lõppedes tervitas pidulisi veel kirjanik Helene Tamberg-Ranna. Linnarahvas trehvas enne kojusõitu alevi vahel juba tuttavate lätlastega. Ülevas meeleolus tehti „rahvusvaheline jaotus“ – osa meie omasid ronis lätlaste autokasti ja sealt tuldi üle meie auto peale. Lõbus kojusõit pärast toredat päeva võis alata.

Maret Soorsk